Kiirlaenukontorid? Leia parim ja soodsaim kiirlaen siit.

Krooniline ajapuudus ei paina ainult tänapäeva inimest, aja väärkasutus on igavikuline üldinimlik probleem. Seda, et inimene oma ihade ja kiusatustega ei ole maailma naba, teadvustab ta aja kaudu. See on eepika dramatiseerimise puhul paratamatu, sest koos loobumistega nihkuvad ka rõhuasetused. Kiirlaenukontorid? Leia parim ja soodsaim kiirlaen siit.

Suletud ring? - Saarte Hääl -

.

huligaansus - Järva Teataja

. See olevikuhetke väärtustamine on oluline ajafilosoofiaga tegelemiseks ning seda rõhutab ka lavastus. Võrreldes raamatuga on dramatiseeringus proportsionaalselt kahanenud Momo sisemaailm ning esile tõusnud kõrvaltegelaste tegevusliinid. Ilmselt on igavesti ületamatu see materjali vastupanu, et kui tahes fantaasiaküllase ulmeloo jutustajavaatepunkt saab ikka ja alati olla vaid „siin ja praegu“. Kiirlaenukontorid? Leia parim ja soodsaim kiirlaen siit. Pigem on Momo kriitiline posthumanist, kes Kassiopeia ning oma üli­arenenud empaatia abil teadvustab tehnokraatliku humanismi kriisi. Kas või see hallide härrade laval kujutamise probleem ei puudutagi ju tegelikult ainult kõnealust lavastust, vaid on otsapidi üldtehnilist laadi. Mait Joorits ja Priit Põldma on Michael Ende „Momot“ instseneerides seisnud hulga raskete valikute ees. Või siis ülepea kirjanduse ja teatri väljendusvahendeid. Nad saavad inimeste aja oma valdusse sama kergelt ja möödaminnes nagu kiirlaenukontorid klientide vabaduse. Kuna tema vaikimine ei ole puue, vaid valik ning lavastuses kasutatakse palju erisuguseid väljendusvahendeid pantomiimist videoprojektsioonini, mõjub näiteks kirjutustahvlike tutvumis­stseenis üleliigse abivahendina. Mängivad Doris Tislar, Mihkel Vendel, Andres Roosileht, Leino Rei, Lee Trei, Tiina Tõnis, Getter Meresmaa, Karl Sakrits ja Risto Vaidla. „Momo“ keskse konflikti toovad sisse hallid härrad, kes varastavad inimeste aega.

Tulevikuvisioone visualiseerides teeme seda paratamatult vaid praeguste teadmiste pinnalt, olemasolevaid luid-liikmeid vaid kvantitatiivselt olevikuhetkest välja sirutades. Kindlasti on see aga viljakas katsetuspinnas visuaalteatrile, mille paljude nägemismeelt rõhutavate definitsioonide puhul ei saa välistada ka võimalust, kus publik, kas või kinnisilmi, visualiseerib lavalt antud ärritaja impulsil kogu kujundi. Posthumanismi kontekstis annab „Momo“ võimaluse vaadelda inimese suhet ajaga transhumanistlikust vaatepunktist, kuid paraku hoiatus­filtriga. Teater on ajaline, „siin ja praegu“ kunsti­liik, ja seetõttu on arusaadav, et ta leiab nii nüüdisajastamiseks sobivat klassikat selle kaudu, kuidas see tänapäeva kõnetab, kui toob ka lavale olevikuhetkes aktuaalset, mitte niivõrd eshatoloogilist ja igavikulist. Siin ei saa vaatajat alahinnata. Loo keskse konflikti toovad sisse hallid härrad, kes varastavad inimeste aega. On vana tõde, et laste ja loomadega pole lihtsurelikul võimalik laval võistelda, seda kinnitab „Momo“ puhul kas või Getter Meresmaa kehastatud kilpkonn Kassiopeia. Soovin võtta laenu. „Momo“ lavakeele puhul saame aga lisaks lihast ja luust näitleja­materjalile rääkida ka visuaalteatri vahenditest, mis suunavad algse proosa­teksti tähendusi lisameediumi kaudu veel omakordagi. See teatav tähenduse ahenemine on täheldatav ka „Momo“ lavaülekandes. Vähemalt sama pingeline konkurents tekib laval ka inimese ja videoprojektsiooni vahel, vähemalt neil puhkudel, kui videoprojektsioon ei ole kasutuses pelgalt illustratsioonina, vaid kannab iseväärtuslikku tähendust. Võimalik, et teatrivahendid seda ei võimaldagi, ning seda toredam, et seda teadvustades on ka meister Stunde ajaülene mõistatus antud kohe kavalehe esikaane pöördel vaatajale võtmena lugemiseks. Seda enam et neid on keeruline juba tuvastadagi. Ulme ja posthumanismi seisukohast on tähtis teada, et nii võib ka tulevikku meenutada. Ma ei väida, et romaani suure lava tarbeks instseneerimise käigus tehtud loobumisvalikud oleksid kõik toimunud sõnumisügavuse arvelt, kuid mõni tähelepanek siiski. Ka raamatu ja lavastuse ajakäsitluse võrdlus osutab mõningatele erinevustele, mis võivad tuleneda nii lavastaja kontseptsioonist kui ka kunstiliikide erisugustest võimalustest, mida laval eri meediume ühendades silmas tasub pidada. Paraku lõhub selle võimaluse nende iseenesest efektne ja ka näitlejate hoogsalt etendatud maskistatud lavaline ilmumisvorm. On näha, et lavastaja pole pidanud töötama põlve otsas. Sularahas laenud. See, mida ei saa teatrilaval edasi anda jutustajatekstiga, on esiplaanile tõstetud kandva pausi kaudu ning peaosatäitja Doris Tislar mängib oma kõneka vaikimise ka veenvalt välja. Gabriela Liivamägi Selleks et pöörata paratamatus tugevuseks, on tuldud leidlikule mõttele panna Momo lavastuse esimeses osas vaikima. See on draamatehniliselt vältimatu, kuid seda tundlikum teema. Raamatus on nad silmatorkamatud, eristamatu välimusega, kaabu ja sigariga tegelased, kelle põhirelv ongi see, et neid esmapilgul ei märka, kuigi tunned külmaaistingut. Ja saalid ongi välja müüdud, nagu Nukuteatris viimasel ajal peaaegu alati

Märkused